webma

Administraator

Paul
pnurme@gmail.com

Olen kogu põliskodude liikumise üsna värske osaline. 2012 sain vihje, et on olemas kellegi Megre raamatud pealkirjaga "Venemaa helisevad seedrid", mida on väga soovitav lugeda. Iseenesest ei osanud selle soovitusega midagi peale hakata esiti, sest, mõtlesin, et miks ma peaks kellegi prantslase (kummalised seosed, kas pole?) raamatut lugema Venemaa seedritest, mis pealegi on veel mitmes osas. Kuid kuna soovitaja oli inimene, kes niisama ei soovita midagi kindlasti lugeda, siis hankisin USA-sast inglisekeelse tõlke nendest raamatutest(kes seda prantsuse keelt ikka niiväga oskab onju) ja hakkasin lugema. Täpselt 6 päeva hiljem olid 8 raamatut läbi loetud. Kogu minu keha ja emotsioonidekompleks reageeris igale peatükile. Oli tunne nagu oleks lugenud oma mõtete ja arusaamade kokkuvõtet, ja pealegi, kellegi poolt, kes polnudki üldse prantslane vaid venelane. Need mõtted, mida olin viimased 39 aastat tundnud, enne nende raamatute lugemist, olid järsku väga selgeks muutunud. Sain aru, et palju segadust oma elus põhjustas kaleidoskoopiline maailmakäsitlus, mis ei võimaldanud mul mõista, mis on valesti kõige sellega, mille vastu ma pidevalt protesteerisin, tihtipeale andmate enesele aru, et ma seda teen.

Minu lugu.

Kogu lapsepõlve vihkasin kooli. See tundus väga ebaloomuliku ja võltsi kohana, kuid mitte kooli enda vaid selle meetodi pärast, kuidas meile üritati midagi selgeks teha, mille olemusest ja seostest ei saanud ma mitte tuhkagi aru. Olen ka paljude teiste käest kuulnud, et nad on näinud õudukaid kooliajast veel aastaid peale kooli lõppu ja nii ka mina. Ja palun ärge saage valesti aru, mind ei kiusatud seal, kuigi nii mõndagi teist kiusati, vaid kogu see energia, mis selle asutusega kaasnes, tekitas masendust ja trotsi. Kõik loomulik suruti maha ja üritati asendada, millegagi, mille olemusest ei saanud ka õpetajad tihti aru. Kooli ajal ei osanud ma lahti mõtestada, mis oli valesti, lihtsalt see käis kohutavalt pinda. Hakkasin tegelema kõige muuga, mis võimaldas niivõrd vähe kui võimalik kokku puutuda kooliga. Mind hakkas huvitama filmitegemine. See oli ala, mis võimaldas keerata reaalsuse nii nagu seda soovid, tunda ennast olukorra peremehena.

Kuid sellegi poolest oli palju küsimusi, millele ei paistnud ühtegi vastust, sest see, mis oli siiski minu pähe tampida suudetud, varjutas kõik ilmse. Hakkasin religioonist otsima vastuseid, see tundus tol ajal valdkonnana, mis osaliselt ju oli vastandiks kõigele sellele, mida kool väljendas. Kuid peale aastatepikkust perioodi sain aru, et olin haukunud vale puu all kogu selle aja. Ka religioon ei olnud päris see, millena ta ennast arvata lasi, ma ei suutnud ennast sellele pühendada. Nagu paljud teisedki leppisin olukorraga ja elasin oma elu nii nagu oskasin.

Sain tuttavaks neiuga, kellesse armusin esimesest kohtumisest. Varsti abiellusime, perre sündis 3 last, katsusime elada nagu kõik teisedki ja kuigi armastasin oma kaasat väga, ei klappinud suhe hästi. Meil mõlemal olid omad luukered kapis, mis mõjutasid kogu meie koosolemise aega. Me mõlemad üritasime suhet hoida nii nagu oskasime, aga paraku läks asi siiski teistpidi.

Õeldakse, et armastus parandab kõik, kuid mulle siiski tundub, et armastusest üksinda ei piisa. On vaja veel midagi...

Raamatud

Peale V.Megre raamatute lugemist taipasin, midagi väga olulist, mida ma polnud kunagi varem mõistnud -  isikliku vastutustunde olemus. Anastasia jutustused tegid lausa puust ja punaseks ette, mis on juhtunud meie ühiskonnaga tänu sellele, et inimestelt on ära võetud isikliku vastutuse tunnetus ja arusaam. Me oleme lasknud ennast sulgeda justkui pimedasse kasti, mida kantakse kuhugi, millest meil pole õrna aimugi ja ausalt öeldes eriti ei huvita ka. Olles seda tunnetanud ja mõistnud, sain ka aru, mis mind lapsest saati niiväga häirinud on. Ma pole mitte kunagi olnud vastutav oma enda elu eest ja mis kõige hullem ma olen seda vastutust peljanud ja vältinud.

Põhjus, miks ma ei suutnud Megre raamatuid käest panna, seisnes asjaolus, et ma oleks justkui iseendale otsa vaadanud ja see, mida ma nägin ei meeldinud mulle. Tekkis soov ümber mõtestada kõik see, millesse uskusin või mida pidasin õigeks. Jah tean, see kõlab ultreeritult, aga ei ole midagi jubedamat ja samas ka vabastavamat, kui arusaam, et väärtused või teadmised, mis mul on, ei olegi väärtused ega ka õiged teadmised. Anastasia poolt välja öeldud lihtsad aga vapustavad mõtted, andsid konkreetsed ja praktilised juhised, kuidas läbi iseenda oma tulevikku paremaks muuta. Ehk siis põliskodu idee on säranud minu mõtetes alates raamatute lugemisest ja tänaseks olen kaasa aitamas Mauri põliskodude küla tekkimisele Võrumaale, Misso valda.

Tõsi, on palju takistusi, mis toovad igapäevaselt ette palju väljakutseid ja ega ka minu kvalifikatsioongi pole suurem asi, et midagi sellist teha, aga olen veendunud, et võttes isikliku vastutuse kõige selle eest, mis meie ümber toimub, olles valmis arenema, luues toimiva kujundi, omades õigeid kavatsusi ja armastust ning õigeid inimesi enda ümber, saame kindlasti hakkama iga väljakutsega.

Olen nüüdsest ka Anastasia.ee veebikeskkonna haldaja ja kuna vahepeal on elu siin kodulehel väikestviisi unne vajunud, siis katsun koos kõigi teiega selle lehe taas elama saada. Kutsun teid panustama nii sõna kui tegudega, et meie kõigi tulevikukujund oleks väärt elamist ja kogemist.