Madis - Minu kogemus

Lugeja mõte: 

Tekkis tahtmine enda mõtetest ning eluteest kirjutada. Praeguseks on möödunud umbes 10 aastat sellest kui ma esimese Anastasia raamatu kätte võtsin ning läbi lugesin.

Varajasest lapsepõlvest mäletan niipalju, et olin algusest peale selline tagasihoidlik, häbelik, arg poisikene. Lasteaias käia ei meeldinud. Algse koolitee kohta võib õelda, et olin nagu robot. Räägiti, et pean korralikult koolis tundides käima ning ma käisin. Pidin headele hinnetele õppima ning ma õppisin. Kõrvalt vaadates väga tubli ja eeskujulik, aga see ei tulnud isiklikest mõtetest, motivatsioonist, tahtest, vaid välisest ning ma kuuletusin täielikult, küsimusi esitamata. Esimesed märgid protestist tekkisid kuskil põhikooli lõpus, kus ma jätsin õppimata mõningaid asju kuna olin veendunud, et mul ei lähe neid teadmisi kunagi elus vaja. Ma ei eksinud. Võib isegi õelda, et kuskil 80% õpitust on tänaseni kasutu.

Üks suuremaid katsumusi mu elus tekkis seoses keskkooliga. Ma ei mõelnud üldse selle peale, et võiks minna kuskile mujale paremasse (või lihtsalt parema mainega) kooli õppima. Kuna olin aga mõnel maakondlikul olümpiaadil hea tulemuse saanud siis saadeti mulle ühe sellise kooli poolt kiri ning otsustasin sisseastumiskatsetel ära käia. Sain sisse. Asukoht oli vanemate elukohast üpriski kauge nii, et kolisin ühikasse. Mul ei olnud seal algselt ainustki tuttavat ning arvestades mu iseloomujooni, siis oli sisseelamine väga raske katsumus. Ma olin paljuski kujunenud selliseks üksihoidvaks inimeseks, kellele meeldis eelkõige raamatuid lugeda, telekat vaadata, arvutimänge mängida. Ühikaelu mulle seda ei võimaldanud. Polnud vahendeid, liiga palju kära ning ringisiblimist. Antud keskkond lihtsalt ei sobinud sedasorti tegevusteks. Läksin vooluga kaasa. Käisin jõusaalis, olin seltskondlik ning aktiivne, tarbisin palju alkoholi. Tean, et tegu on mürgiga ning selle tarvitamisel võivad olla ka rasked tagajärjed. Samas pean tunnistama, et alkoholist oli sel ajal mulle ehk rohkem kasu kui kahju. Siin maailmas ei saa asju alati rangelt heaks või halvaks kategoriseerida.

Sel perioodil ilmus tugevamalt päevakorda ka paaridesse koondumine. Põhikoolist isegi mäletan, et aeg-ajalt hakkas mõni tütarlaps meeldima, aga ma olin selle koha pealt kohutavalt arg. Ei julgenud kunagi midagi ette võtta ning üldiselt ei maininud ka seda kellelegi. Nii need tekkisid ja hääbusid. Keskkoolis olid endale tüdruku leidmiseks oluliselt soodsamad tingimused (alkohol, aktiivsus, seltskondlikkus), aga midagi minus oli vist muutunud. Mulle antud teema huvi ei pakkunud. Algusest lõpuni välja.

Edasi viis elu mind sõjaväkke. Sellel ei ole tahtmist pikemalt peatuda. Läbisin ilma suuremate probleemideta, oli parajalt raske ning ebameeldiv. Igasugune sõjategevus näitab kui sügavalt haige inimkond ikkagi on. Mõttetu aja, energia ning muude ressursside raiskamine.

Enne ajateenistust jõudsin veel ülikooli sisse astuda. Erilist isiklikku huvi polnud, aga nii oli minusugustel inimestel lihtsalt kombeks. Mis eriala? Mulle meeldis arvutimänge mängida ning matemaatika istus koolis päris hästi - IT. Tulevik paistis ka sellel alal helge olevat. Algus oli jube raske - ajateenistus oli mu mõistuse vist korralikult ära nüristanud. Oli ka selline vabadus (keegi ei sundinud loengutes käima, õppima) ning enesedistsipliini, motivatsiooni nappis. Õppeedukus allapoole igasugust arvestust, eriti kui vaadata mu tulemusi varasemast perioodist. Keskkoolis olnud aktiivsus, jõusaal, alkohol, seltskondlikkus hääbusid. Liikusin tagasi enda mugavustsooni, kus oli palju üksindust ning arvuti taga istumist.

Ema andis aeg-ajalt mingit vaimset kirjandust lugeda. Ise mul selle valdkonna uurimiseks piisavalt huvi polnud. Üldiselt kippus tekst parajalt segane ning raskesti mõistetav, jälgitav olema. Mingeid isiklikke mõtteid ei tekkinud, midagi infoga peale hakata ei osanud. Võib-olla oligi väärtusetu. Mingi hetk jõudis järg Anastasia raamatuteni. Neid oli kerge lugeda, jutt arusaadav ja loogiline ning raamatute läbilugemine avaldas mulle suurt mõju. Justkui oleks kõikidele elu jooksul tekkinud küsimustele korraga vastuse saanud. Mis ma siin ülikoolis seda IT-d üldse õpin? Peaks kuskile metsa ära kolima ja kohe. Tavapärase eluga edasimineku motivatsioon taandus peaaegu olematuks, aga kuidas ma selle õige ja normaalse eluni jõuan?

Mu mõttemaailm oli drastiliselt muutunud, aga elustiil jäi endiseks. Olin iseendaga väga konfliktses olukorras ning jõuetu midagi konkreetset ära tegema. Elukaaslase leidmise teemaga ma teadlikult ja tahtlikult ei tegelenud, aga kuidagi läks nii, et kasvasin üle interneti kokku ühe naisega. Alateadlikult ma vist ikkagi tahan ka kellegagi koos olla või on see pigem mingi väline mõju? Ei tea. Paras ime, et nii üldse läks, aga see mõjus mulle positiivselt. Tahtsin temaga ka füüsiliselt koos olla, kuigi distants meie vahel oli vägagi suur. Jõudsin seisukohale, et parim viis edasi on täpselt see teekond millel ma juba viibin. Lõpetan kooli ära, lähen tööle. Rahaga saab siin maailmas palju ära teha, ka suuri distantse kiiresti ületada. Kõigepealt pean õppima edukalt toime tulema nendes oludes, kus ma praegu elan. Edasi kasutan ma olemasolevat maailma ära selleks, et jõuda eluni, mida mu hing on ihkama hakanud.

Aastad möödusid. Mul õnnestus aeg-ajalt enda kaaslasega koos olla, õpingud lõpetada. Sain ka peale mõningast pingutust erialase töö. Alustasin küll madalalt (väike palk väikses firmas), aga sain tööd teha eemalt. See viimane oli minu jaoks väga oluline - arvasin, et pean selle aja jooksul välja teenima. Ei pea ju kuskil linnas ega üldse selle lähedal elama. Piisavalt hea elektri- ning internetiühendus ja võin pesitseda ka kuskil looduse rüpes. Tüdrukuga kujunes olukord selliseks, et kui ühine internetitegevus ära võtta, siis meid ei ühendanud mitte miski. Prioriteedid, mõttemaailm, eluline suund, tahtmised, unistused, ootused, lootused - kõik oli erinev. Kulutasin palju aega ning energiat üritades meie mõtteid, elusid ühtses suunas (minu tahtele/unistusele vastavalt) liikuma saada. Selline tunne oli nagu hoiaksime kuskil teede ristmikul käest kinni, aga üritame liikuda vastassuunas. Seisime lihtsalt paigal. See haare ajapikku lõdvenes, hakkasime liikuma edasi üksinda eraldi teedel. Ma ebaõnnestusin. Otsustasime ka ametlikult meie suhtele lõpu teha.

Olin raha kogunud, et kodu luua. Otsisin selleks sobivat kohta ja jõudsin ka sihini. Vana talukoht, üpriski lähedal väikelinnale, kus ma parasjagu elasin. Samal ajal painas mind ka väga ebameeldiv tühjusetunne: nagu peaks kiiremas korras endale kellegi uue kõrvale leidma. Arvasin, et tulevase kodu loomine, looduses viibimine mõjub mulle hästi, aga sellest jäi väheks. Hakkasin elus esimest korda täie teadlikkuse juures elukaaslase leidmise peale mõtlema ning ka selles suunas tegutsema. Sain aru, et ma ei tea antud teemast pea-aegu mitte midagi (kõik selle hetkeni toimunu oli minu seisukohalt läinud kuidagi ise-enesest). Muutsin ennast aktiivsemaks - raske, kuid vajalik liigutus. Tekkis kokkupuude mõne naisterahavaga, aga tutvumised läksid väga halvasti. Sain enda peale päris vihaseks. Jõudsin otsapidi tantsima ning üritasin ennast üleüldse väga kiirelt ja palju muuta ning parandada. Enesetunne oli kohati nii räbal, et seda mida ma vahepeal trennides ning pidudel tegin ei saanud tantsimiseks nimetada, aga punnitasin täie rauaga edasi. Kuskil aasta pärast olin vaimselt täiesti läbi. Tõmbasin paljudele asjadele kriipsu peale. Otsustasin määramata ajaks igasuguse elukaaslase temaatika maha matta. Enda muutmise ja parandamisega võiks edasi tegeleda, aga esialgu on vaja taastuda ning välja mõelda kuidas sellele läheneda.

Üritasin aru saada mis minuga toimub. Miks ma mõne koha pealt nii jubedalt ebaõnnestun? Miks ma ennast kodunt väljaspool pidevalt nii halvasti tunnen? Jõudsin selleni, et ma kannatan närvilisuse, ärevushäirete all ning lisaks olen veel ka ülitundlik. See teadvustamine andis mulle üle pika aja jälle väga palju vastuseid. Mõni ime siis, et mulle jubedalt üksi kodus meeldib olla. Nende kolme omaduse tõttu tunnen ma ennast kodunt väljas ja erinevates seltskondades vahepeal niivõrd halvasti, et tahaks maa alla vajuda ning hiljem võib kuluda taastumiseks nädalaid, kuid või isegi aastaid. Kohati võivad välised tegurid mu rööbastelt nii välja jooksutada, et kaotan paljuski kontrolli oma mõtete ning tegude üle - sellises seisus olen nii mõnegi inimese suuremal või vähemal määral enda elust välja hirmutanud. Vahepeal tundub, et üks samm minust edasi äkki ongi autism. Oleks olukord veel natukene hullem ja ma võib-olla lülitaks ennast välisest maailmast välja. Lihtsalt sellepäras, et vaimselt vastu pidada, ennast paremini tunda, ellu jääda. Alkoholi tuimestav mõju aitab selle koha pealt kõvasti, aga ma ei taha ju kahjulikest, negatiivsete kõrvalmõjudega meelemürkidest sõltuda. Kindlasti leidub mingi parem viis. Üritasin niisama tuimem olla, aga see ei tundunud päris õige. Hakkasin mõtlema energiate tasakaalust, millest on Anastasia raamatutes juttu. Lisaks sellest, et inimene on loodud kõige juhtimiseks. Jõudsin selleni, et ma olen liiga hea, kaastundlik. Tõstan vahepeal teisi inimesi (koos nende soovide, tahtmistega) endast kõrgemala, reetes ise-ennast. Hakkasin endas kasvatama viha, julmust ning ükskõiksust. Võib jubedalt kõlada, aga vaimselt olen tänu sellele stabiilsemaks muutunud. Neid energiaid ei kasuta ma selleks, et halba teha, vaid selleks, et ennast halva eest kaitsta. Samuti jõudsin selleni, et ma peaksin õppima kõiki energiaid ning enda emotsioone juhtima. Sisemiselt peaksin olema absoluutselt alati ning igas olukorras rahulik - see aitab kontrolli säilitada ning kaalutud otsuseid langetada. Näiteks olukorras kus kellegagi juhtub midagi väga halba võib ülitundliku inimesena kaastundest kokku kukkuda. Tegelikult võiks olla täpselt niipalju julmust ning ükskõiksust, et see mind ennast negatiivselt ei mõjutaks ning samas piisavalt kaastunnet, et ma võimalusel läheks abistaks. Viha on minu jaoks peamiselt kujunenud väga tugevaks elus edasiviivaks jõuks. Tuleb lihtsalt mõistusega tarbida ning kontrolli mitte kaotada.

Praegu üritan endiselt aktiivne, aus, avameelne olla ning ennast muuta/parandada, kuid tasakaalukalt. Teen pause kui tunnen, et liiga paljuks läheb. Otsin enda jaoks sobivat teekonda kahe maailma vahel. Hetkel näeb see välja umbes nii, et päeval tegutsen poolalasti ja porisena kuskil looduses ning õhtul pesen ennast puhtaks, panen viisakalt riidesse ning lähen linna sööma, teatrisse, tantsima. Täpselt selliseid päevi on vähe, et pigem iseloomustab see mu mõtlemise ning liikumise suunda. Minevikus ei istu. Proovin elada hetkes samas mõeldes ning tegutsedes soovitud tuleviku suunas. Lõppkokkuvõttes ei ole vastus töös, rahas, elukaaslases, perekonnas, maal elamises ega milleski muus taolises. Need võivad olla küll väga olulised ja positiivsed asjad, aga vastus on liikumises. Alati peab olema midagi, mille poole pürgida. Peamine põhjus miks unistused ei täitu? Hirm, argus ning madal vaimne võimekus. Kui konkreetsed, julged ning otsustavad sammud jäävad tegemata, siis tihtipeale ei muutu mitte midagi. Näiteks tänaval sellist inimest kohates, kellega ma tuttavaks tahaks saada, võiks minna nii, et ma lihtsalt lähen ning ütlen talle seda. Suur lõhe selle vahel, millest ma mõtlen ning selle vahel, mida ma reaalselt suudan ära teha on mulle palju peavalu ja probleeme põhjustanud. Tahan neid ühtlustada. Lihtne oleks unistada väiksemalt, leppida vähemaga, aga sellega ei jää ma praegu rahule. Soovin ennast niipalju arendada, et ma küündiks ka kõrgete unistusteni. Vaimse võimekuse kasvatamise tulemusena on maailm oluliselt kergemaks muutunud. Keskkonnasõbralik ning tervislik elustiil, raha, maaelu on muutunud teemadeks, mille peale pole vaja enam eriti mõelda. Võrreldes inimeste sisemaailmaga on see kõik lihtne, vaja ainult tegutseda. Olen aru saanud, et enda kasvatamine kestab muidugi terve elu ning kuigi aeg ei ole minu jaoks eriti oluline, siis mingil määral üritan ikkagi ka sellega arvestada. Võib-olla tuleb mõne koha pealt vähemaga leppida, sest muidu jääb see praeguses elus üldse saavutamata.

Vahepeal olin sellise mõtlemisega, et kui mulle praegu valida antaks kas ma tahan siia maailma sündida või mitte, siis valiksin viimase. Maailmas on minu jaoks liiga vähe positiivset, liiga raske on enda unistusi ellu viia. Elul pole sellisena piisavalt suurt väärtust. Taolise seisukoha juures on muidugi loomulik, et minust ka ühtegi last ei sünniks. Mis on alternatiiv? Mitte-eksisteermine, tühjus - aga see oleks ju igav. Nüüd arvan, et ka ebameeldivad emotsioonid, ebaõnnestumised, halb enesetunne on paremad kui täielik tühjus, üldse mitte midagi tunda, üldse mitte eksisteerida. Mis on kõige olulisem? Eesmärgid, unistused, pürgimused. Elu on lihtsalt vahend, mis aitab neid täide viia ning kogeda. Jumalast saan ma samamoodi aru. Ta oleks maa peal toimuvale arulagedusele ammu ühel või teisel viisil võinud lõpu teha, aga seda pole juhtunud. Miks? Sellepärast, et ta ei reeda oma unistust. Tema ning inimeste kannatused on selle kõrval teisejärgulised. Sellisena ei saa olla jumal üdini hea. Jumal ja inimesed on samaaegselt nii head kui ka halvad.

Kui ma ennast mõningate teiste inimestega (kes endast avameelselt rääkinud/kirjutanud on) võrdlen, siis on mul mõne koha pealt ka hästi läinud. Ma pole enda elus pidanud võitlema depressiooniga. Ma pole kunagi tõsiselt kaalunud endalt elu võtmist. Sellist varianti pole minu jaoks lihtsalt eksisteerinud. Ma tahan lõpuni välja pingutada. Lisaks aitab ülitundlikkus mul inimesi paremini mõista. Isiklikud vead ning ebaõnnestumised teevad mind teiste suhtes tolerantsemaks. Millest ma praegu unistan? Ma tahan kindlasti elada maal. Kui mul peaks kunagi lapsed tekkima, siis neil peab olema kodu ning korter seda minu silmis ei ole. Nad peavad kindlasti sündima armastusest. Kui ma selle koha pealt eksin, siis oleks mul tõenäoliselt raske iseendale andeks anda ning oma lastele silma vaadata. Järglaste peale on mõnes mõttes muidugi vara mõelda kuna elukaaslastki pole. Kooselu lihtsalt kooselu enda pärast või selleks, et peret saaks luua? Mina selles väärtust ei näe. Kooselu hingelähedase naisega, kellega ühiste unistuste poole pürgida, kõlab aga motiveerivalt. Kuidas selleni jõuda? Ma olen väga paljude taoliste küsimustega jõudnud veendumuseni, et pean tegelema iseendaga. Mulle meeldib pigem mõelda selliselt, et ma ei otsi niivõrd õiget inimest, vaid keskendun eelkõige sellele, et ise see õige olla. Missugused naised muidu meestele üleüldiselt meeldivad? Mõistvad, inspireerivad, naiselikud. Missugused mehed naistele meeldivad? Enesekindlad, otsustusvõimelised, mehelikud. Tantsimine õpetas mulle seda, et mehed peavad kindlasti olema juhid ja naised järgijad ning seda läbivalt (ehk peale tantsimise ka näiteks kooselus). Oma sügavama olemuse eitamine, selle reetmine ei lõpeks tõenäoliselt hästi.

Suures pildis pole õnnestumine minu jaoks kõige olulisem. Kui mõtlen selle peale, et ma näen vaeva, pingutan, elan vastavalt oma äranägemisele/tahtmisele, pürgin oma unistuste poole, siis mu süda ja hing jäävad rahule. Isegi siis kui ma absoluutselt kõiges täielikult läbi kukun. Mida mu lähedased, ühiskond, teised inimesed sellest kõigest arvavad? Mida nemad tahavad, et ma teeksin, kuidas elaksin? See pole oluline.

Madis