Paul - Lootused ja pettumused

Lugeja mõte: 

Kui ma 5 aastat tagasi esimest korda sain teadlikuls V.Megree raamatusarjast, siis ma olin kindel, et midagi nii head peab kindlasti jagama teistega, sest ma ei olnud teadlik, et Eestis juba tegutsevad lugejate grupid, foorum jne. Olen takkajärgi palju arutlenud sellel teemal, et kuidas oli see võimalik, et ma ei olnud ei nendest raamatutest ega ka nendest inimestest, kes neid raamatuid lugenud on, mitte midagi kuulnud enne?

Raamatute sisu ja sõnum on väga võimsad. Võibolla isegi liiga võimsad, sest paljudel, kes neid raamatuid lugesid tekkis väga tugev äratundmine, oli ka neid kes selle äratundmise tuhinas hakkasid tegutsema nii nagu nad oskasid ja samas oli ka neid, kelle need raamatud täiesti külmaks jätsid ja põhjuseks ikka seesama liiga võimas sõnum, et olla tõsi.

Nende viimaste osas mul küsimusi ei tekkinud, sest kõik on niigi selge. Küll aga ma ei saanud aru, mis juhtus nende esimestega, kes jõudsid äratundmisele, kuid mingi aja möödudes, pettudes tagasi tõmbusid? Mis oli see, mis selle sõnumi nende sees kuhugi sügavasse lükkas?

Ma ise kuulun nede hulka, kes äratundmise ajel kohe tegutsema hakkas nii nagu ma siis oskasin. Ma tunnetasin ja tajusin seda väga tugevat sõnumit ja kuigi ma tundsin ennast väga mannetu ja oskamatuna, teadsin, et midagi on vaja teha, et käivitada mingisugunegi protsess, mis aitaks teistel inimestel jõuda samasuguse tunnetuseni. Kuid puudu oli kõigest. Raha, oskused, arusaamad jne, mis olid väga mõjuvad põhjused, et lasta asjal natuke seedida, oodata natuke sobivamat hetke. Kuid minu elukogemus ütles, et sobiv aeg ongi nüüd ja praegu. Veel paremat aega ei tulegi. Minu eelnev elu oli mulle õpetanud, et kui kohe tegutsema ei asu, siis ei hakka ka tulevikus midagi toimuma, kuna tulevad uued ideed, arusaamad, laiskus jne., millel ei ole ju midagi viga, sest tegelema peab kõigega, mis pinget pakub, kuid see tunnetus, mida need raamatud andsid, rääkis väga valjult.

Ma olin täiesti veendunud, et on vaja luua küla, kus inimesed saaksid hakata oma põliskodusid looma. Neid raamatuid on vaja kindlasti tõlkida eesti keelde! Asi selles, et olin need raamatud endale tellinud USA-st, sest ma kuulsin nendest raamatutest ühes välismaises organisatsioonis,mille liige ma olin ja oli tungiv soovitus nendega tutvuda, kuna need avavad parema arusaama nendest protsessidest, mis meie tänapäeva ühiskonnas toimub. Ja kuna ma olin oma elus jõudnud täielikku tupikusse, siis tahtsin ma aru saada, mis toimub.

Ma hakkasin tegutsema ja otsima kohta kuhu sellise küla luua saaks. Leidsingi koha ja asusin otsima võimaluse, kuidas saaks selle maa välja ostetud. Raha mul ei olnud, nagu ma juba mainisin. Mõtlesin, et loon selle raha ise läbi ettevõtluse ja ostan selle maa siis ise välja kuna lootust saada mingeid toetusi, oli nullilähedane. Kuid siislugesin Venemaa sarnaste külade kogemusest ja sain aru, et see maa peab saama välja ostetud ühiste jõupingutustega, kuna muidu võib tekkida tüli juba kasvõi sellest, kes kellele midagi võlgu või tänuvõlgu on ja see ei saa olla kindlasti küla algustamiseks hea.

Ma sain alles siis teada, et Eestis on juba 10aastat neid raamatuid välja antud eesti keeles ja, et on olemas ja kogukond, kes käib regulaarselt koos. See oli eufooriline eureka. Suurepärane mõtlesin ma, paari aastaga on seltskond koos ja maa välja ostetud 5 aastaga, olin teinud maaomanikuga vastava kokkuleppe, kes oli suuremeelselt valmis maad müüma järelmaksuga. Sest kui inimesed saavad teada, et sellise küla loomise plaan on olemas nad tulevad ja ilmtingimata soovivad liituda. Kuid oh üllatust 3 aastat hiljem olin ma ikka veel üksinda ja neid agaralt liituda soovijaid 0.

Järelikult ei olnud ma piisavalt oma sõnumit suutnud selgeks teha. Juu minu loodava küla kuvand oli segane või ka vastuoluline, sest ma mõtlesin välja igasuguseid plaane, kuida saaks selle maa välja ostetud võimalikult minimaalse isikliku rahalise panuseta, oli vaid vaja panustada oma energiat. Ja ma lihtsalt ei fantaseerinud vaid viisin neid plaane ka ellu nii hästi kui ma oskasin. Testisin neid plaane iseenda peal. Kasvatasin, töötlesin, käisin mööda laatu. Kõik justkui toimis, aga paraku ei olnud peale minu kedagi teist, kes oleks olnud vaimustuses.

Mis siis lahti? Aga lahti ei olnudki midagi. Mul oli tuhin, mis eeldas, et kõik hakkab toimima kohe ja nüüd. Olin unustanud, et kõik juhtub õigel ajal või siis natuke hiljem. Kõik need lõpmatud huviliste erskursioonid õpetasid mind, et üks asi on tuhin ja teine asi on julgus võtta vastutust. Me ei tea vastutusest midagi ja see hirmutab. Paljud üritavad ära kasutada usaldust ja oma enda mingeid unistusi kellegi teise arvelt ellu viia, paljud ei saa aru, mida nad tegelikult tahavad, sest elu on nende pea nii sassi ajanud, et ollakse kui lehekesed tuulte käes. Kuid vastutus see on hirmuäratav.

Minu kõige suuremaks väljakutseks sai tegelikult asjaolu, et ma ei osanud tegutseda teistega. Tuli välja, et kogu selles üksinda tegutsemise tuhinas ma unustasin ise ära vastutust jagada, kui aeg selleks oli niikaugel, et oli kellega jagada. Tekkis ka reaalsetel kogemustel põhinev hirm, et osad inimesed tahavad ära kasutada kõike, mida neile lahkelt pakutakse.

Ehk nüüd olin ma ise järsku samas punktis, kus tekkis küsimus, kas ma ikka pean ennast matma millesegi, mis võib selle idülli asemel mulle palju vaeva ja näguripäevi tuua? Kuid Anastasia sõnum tagus kui vasar alasit minu peas. Jah me oleme ise selle elu tuksi keeranud. Me oleme ise olnud need, kelle vastu me nüüd tahame astuda. Kuidas siis edasi?

Mulle endale tundub, et usaldus on siiski võti. Usaldus, et kõik läheb hästi. Vaatamata nendele reaalsetele kogemustele, mis näitavad meile justkui vastupidist. Tuleb tunnistada oma nõrkusi, vigu ja siis leida tee nende parandamiseks. Meie seas on inimesi, kes on tõelised kangelased, kes vaatamata kõigile raskustele püüdlevad parema maailma poole. Ohverdades nii oma hetkeheaolu kui ka meelerahu selles hetkes, et oleks tulevikus julgust oma lastele ja lastelastele silma vaadata, et me oleme teinud kõik, mis meie võimuses, et arukus jälle saaks meie keskele tulla ja armastus saaks soojendada meid endeid kui ka meie järeletulevat põlvkonda.

See eelnev lõik kõlab hästi, aga küsimus jääb ikkagi, mida teha et selles arulagedas süsteemis ennast mitte kaotada ja mis kõige tähtsam ei kaoks jõud, et püüelda parema ühiskonna poole. Anastasia on loonud väga võimsad kujundid ja me ju kõik teame, et läheb nii. Kuid me peame ka ise neid kujundeid looma ja nendes kujundites kindlad olema. See on mulle isiklikult väga raske, kuid see ei tähenda, et ei oleks teisi, kes vähema traagikaga seda kõke teha ei saaks. Ja ärgem unustagem uut põlvkonda, kes on peale tulemas. Ma usun, et meie ülesanne on mitte seista neil tee peal ees ja anda parim, et neil oleks võimalik reaalsusess tuua kauaoodatud arukas, armastusest innustatud uus ühiskond.

Niisiis tagasi tulles minu retoorilise küsimuse juurde, et kuidas oli võimalik, et ma ei teadnud V.Megre eestikeelsetest raamatutest, Anastasiast, nende raamatute lugejatest mitte midagi? Kõik on lihtne. Ignorantsus on hävitav jõud, mis lammutab meid kõiki. Oma enda nina alla jõllitades ignoreerisin ma kõiki teisi võimalusi, mida elu mulle tee peale veeretas andmata enesele aru, et maailm on mitmekesine ja mitmetahuline. Selles puudub üks kindel tõde. Kõik võib olla tõsi ja kõik võib olla vale, sõltuvalt sellest, kust mätta otsast me elu jälgime. On hea hüpata erinevate mätaste otsa ja elu annab meile küllaga võimalusi erinevateks mätasteks. Oluline on seejuures tunnetada oma väge ja vastutust. Ilma selleta olemegi kui lehekesed tuule käes. Ja olgem ausad, meil tuleb see supp ära helpida, mille ise kokku keetnud oleme, nii selles kui eelmistes eludes. Nii et mättaid tuleb ainult juurde. Juhhei!