Pihlakas

[Priit]

Eesti pärismaised pihlakad on Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia),
pooppuu (Sorbus intermedia) ja tuhkpihlakas (Sorbus rupicola)


Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia)



Levik[/b]
Ta on levinud kõikjal Eestis. Areaal hõlmab peaaegu kogu Euroopa ning äärealad sarnanevad maailmajao piiridega.
Väikestele asustamata meresaartele satub harilik pihlakas lindude abil.

Õitsemine ja viljumine
Harilik pihlakas õitseb juunis. Õied on valged.
Viljumine toimub septembri lõpus. Oranžid viljad on söödavad ning nende maitse paraneb pärast esimesi öökülmasid.

Kasv ja vanus
Harilik pihlakas kasvab enamasti 4-10, harva 15 meetri kõrguseks. Eesti kõrgemad pihlakad ulatuvad isegi 20 meetrini.
Jämedamate harilike pihlakate ümbermõõt küündib 2 meetrini.
Puud ei ela väga vanaks, tavaliselt piirduvad 100 eluaastaga.
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_pihlakas

Pooppuu (Sorbus intermedia)



Pooppuu kasvab 6-8 meetri kõrguseks.
Poopuul on lihtlehed, mis sarnanevad tammelehtedega. Lehed on äärtelt hõlmised ja alt hallikasviltjad.
Pooppuu õied on valged.
Viljad on harilikust pihlakast suuremad ja punakamad. Oranžid viljad on söödavad.
Eestis kasvab pooppuu looduslikult Lääne-Eestis, mujale on teda istutatud.
http://et.wikipedia.org/wiki/Pooppuu


Tuhkpihlakas (Sorbus rupicola)



Lehestik
Tuhkpihlakas on saagjate servadega lihtlehtedega. Lehestik on heledam, kui harilikul pihlakal ja lehed on alt tugeva tuhkhallika vildikihiga.

Viljad
Viljad on suuremad ja punakamad kui harilikul pihlakal. Viljad püsivad sügisel kaua puul.

Levik
Eestis esineb tuhkpihlakas loodusliku liigina Lääne-Saaremaal – Viidumäel ja Sõrve poolsaarel.
Tuhkpihlakas on üks kolmest Eestis looduslikult kasvavast pihlakaliigist ja oma harulduse tõttu kuulub ta Punasesse Raamatusse.
http://et.wikipedia.org/wiki/Tuhkpihlakas

_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/_/

Harilikku pihlaka Viljad söödavad, eriti maitsvad peale külmi, sisaldavad mitmeid suhkruid, õun- ja sidrunhapet, parkaineid. Kasutatakse mahla, keediste ja veinide tegemisel. Puit punakaspruun, kõva, raske, sobib mööbli ja tööriistade valmistamiseks. Dekoratiivpuuna on eriti ilus kevadel õitsemise ajal ja sügisel punaste viljade valmimisel, ka lehed muutuvad sügisel punaseks. Marju kasutatakse ravimina, eelkõige vitamiiniteena. Soodustab neerude tegevust, aitab kaasa köha ja maokatarri ravimisel. Kuiva köha, külmetuse ja üldise nõrkuse peletamisel on tarvitatud ka pihlakaõitest valmistatud teed. Marjadest toodetakse õunhapet, on kasutatud veel likööri- ja veinitööstuses, keediste valmistamiseks. Liigne marjade söömine võib esile kutsuda ka mürgistuse. Noori võrseid on kasutatud värvimiseks musta värvuse saamisel.Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida.
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pihlak2.htm
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pihlak.htm

[Priit]

Sõna "pihlakas" ise on tõenäoliselt soome-ugri algkeelest pärit. Eesti keele murretes on sellel puul mitmeid nimekujusid.
Pihlakat tuntakse kõige paremini tema punaste õunviljade (mida ekslikult marjadeks kutsutakse) järgi. Viljade värviskaala ulatub tegelikult erepunasest mustjaspruunini. Pihlakas on Eestis laialt levinud. Talle sobib siinne kliima sellepärast hästi, et tegemist on külmakindla ja lepliku puuga. Pihlapuu ja tema vilju söövad linnud on omavahel tihedalt seotud. Hariliku pihlaka levikualale ja nimelegi (sorbus aucuparia) on lindude tegevus kaasa aidanud. Linnud olnud seotud aga ka pihlakale omistatava tervistava väega. Nimelt uskunud vanad eestlased, et selle puu vilju sööma tulnud linnud korjavad tõved pihlakalt ja kannavad ära. Nii toiminud pihlakas raugematu terviseallikana.
Puu on tuntud tegelane eesti mõistatustes ja vanasõnades, kus teda kujutatakse suursuguse ja vägevana. Pihlakas olnud eesti rahvausus kõige võimsama nõiaväega puu. Suure väe põhjuseks olnud eelkõige viiskannad e pentagrammid puu viljadel. Pihlakale omistatud kaitsvat väge. Eesti rahvapärimuses on säilinud hulk ülestähendusi pihlakaga seotud erinevatest uskumustest: kaitse luupainaja, krattide, Vanapagana, aga ka erinevate tõbede ja kaetamise vastu. Teiselt poolt on pihlakas tuntud kui puu, mis endaga kurja võinud kaasa tuua: tulekahjusid, haigusi, surma jpm. Nii olnud pihlakal rahvausundis vägi, mida võidud mitmeti kasutada.
Tulekahjude seostamine pihlakatega on tõenäoliselt hariliku pihlaka viljade leekivpunase värvuse tõttu. Tulel on suur jõud – järelikult ka pihlakal. Selle seose kaudu võib jällegi seletada, miks pihlakat pühaks peetud. Kuid uskumuses, et pihlapuu alt leiab kaitset pikse korral, on tõetera sees, sest pihlaka lehed süttivad halvasti. Pihlaka punaste viljade värvuse järgi (kui puu n-ö kobrutas viljadest) on ka analoogselt nahahaigusi (mädanikud, punetised jm) ennustatud.
Pihlapuu olnud ühtlasi ka mõjutaja. Tema abil saanud nimelt erinevaid maagilise sisuga toiminguid (vihmapilvede murdmine, piimast usside kaotamine, nõidusest vabastamine jne) korda saata. Pihlaka puit on ilus ja vastupidav. Temast valmistatud mitmeid väiksemaid tarbeasju, sh karja- ja nõiakeppe, nõiavitsu ja amulette. Maagilist atribuutikat meisterdatud sellest puust just seetõttu, et tal usutud suurt nõiaväge olevat. Oma töö käigus puutus autor kokku mitmete üksikasjaliste ülestähendustega taoliste kepikeste või erinevate pihlakaga seotud tõrjevahendite valmistamise kohta.
Pihlakat palutud appi salasoovide täitmisel, teda kasutatud ka ennustamisel. Puu viljarohkuse ja õitsemise järgi ennustanud vanad eestlased põhiliselt ilma, viljasaaki, abiellumist ja õnnetusi. Enamasti ennustanud palju pihlaõisi ja -vilju halba ilma ning palju pulmi. Unenäos ilmunud pihlakas olnud üldiselt head enne. Pihlakas olnud küll püha puu, ometi ei olnud tegemist kõige sagedasema hiiepuuga. Ande toodud pihlakale aga küll. Nendeks olnud toitained, riidetükid, linad, rämps, aga ka hõbesõled ja kohati isegi inimohvrid. Ohverdamine olnud tavaliselt haigusest võitu saamise eesmärgil, aga ka niisama hea õnne ligi meelitamiseks. Pihlaka küljest oksa murdmiseks tulnud puult selleks enne luba küsida, samuti ei tohtinud puu küljest sinna pandud ande ära võtta. Ka pihlapuu raiumise kohta on säilinud kindlad reeglid. Kõik see räägib meie esivanemate suurest austusest pihlapuu vastu.
Pihlakas olnud tervistava toimega puu. Pihlapuust loodetud abi saada paljude haiguste ja hädade korral. Pihlakast otsitud abi näiteks erinevate külmetus-, liigeste- ja veritsushaiguste, hüpertoonia ja atereskleroosi puhul. Seda puud kasutatud ka erinevatest nahahaigustest vabanemiseks. Ravimisel kasutud nii pihlaka õisi, vilju, koort kui ka lehti. Pihlakas olnud ka üks koostisosa võimsast üheksavägise salvist, mis aidanud nõidade vastu, aga ravinud ka haavu. Rahvauskumused pihlakavitsa kohta räägivad suuresti üksteisele vastu. Siiski on selge, et eesti rahvameditsiinis olnud pihlakavitsal ääretult suur vägi.
http://www.archimedes.ee/noorteadlased/06_Poim.htm

[Ingrid]

Pihlakat istutati tütrele hingepuuks.

[Priit]

Viiskanda on peetud üheks pihlaka nõiaväe põhjustajaks. Võib mõelda ka vastupidi – et viiskand võis nõiamärgiks saada seetõttu, et ta just pihlamarjalt leiti. Nii või naa, kuid nõiapuuks on pihlakat peetud küll. Ta on rahvapärimustes

üks neljast nõia vahepuust.

Nagu voolav vesi (rahvakeeli kõnelev vesi), nii pidi vahepuugi kaitsma inimest väljastpoolt tulevate mõjude vastu. Näiteks, kui külas oli surnu, siis kehtisid igasugused töökeelud – kardeti, et surnu võib tööõnne endaga kaasa viia. See keeld ei puudutanud aga peret, kes elas teispool oja. Samasugust kaitset võisid pakkuda ka vahepuud – tamm, kibuvits, kadakas ja pihlakas. Pihlakas vast kõige enam. Maja ümber istutatud pihlapuud võisid tõrjuda veel nõidust või lihtsalt naabrite pahasoovlikkust. Küllap samal põhjusel soovitavad tänapäeva “nõiad” kanda kaasas pihlaoksakest ning sageli tehakse tema puidust amulette. Maja ümber istutatud pihlakad usuti kaitsvat maja isegi piksetabamuse eest.

Ent võrreldes vanu uskumusi tänapäevastega, saab selgeks, et ennevanasti ei seostatud pihlakat enesestmõistetavalt ainult heaga: temas oli

vägi, mida võidi kasutada mitmeti.

Mõnel pool on lausa peljatud istutada pihlakaid eluhoonete lähedale. Setu pärimuse kohaselt usuti, et kui maja ligidal kasvav pihlakas saab inimese käsivarre jämeduseks, võib selle pere vanim liige surra.

Eks avaldu pihlaka vägi ka tema vähenõudlikkuses: kui kõnnite rannikul ja näete kivisel maaninal või laiul kasvamas puud, võite olla üsna kindel, et see on pihlakas. Lindudest kantuna kasvab ta mõnikord ka vanadel müüridel ja varemetel, koguni teise puu võras. Pihlakas läheb oma vähenõudlikkuses kasvama peaaegu igal pool, vaid vanemast peast vajab ta mõnevõrra rohkem valgust.

Karjakepist väravateni

Rahvapärimuses on pihlakane kepp või vits sageli seotud tõrjemaagiaga. Pihlakane karjakepp hoidvat hundid karjast eemal. Kepp tuli lõigata suure neljapäeva hommikul vara kohast, kus kolme mõisa piirid kokku jooksid. Pidemele lõigati viiskannad – nagu need olid pihlamarjadel.

Pihlakavitsa kasutati eriti selliste haiguste tõrjel, mille põhjustajaks peeti vaimolendeid – halltõbi, painaja (mis on teinekord rahvausundis ka kokku sulandunud), loomade painajad. Ent sellega ei tohtinud kunagi lüüa piimalehma – piim pidi kaduma.

Tean inimest, kes tõrjus pihlakase vitsaga oma korterist vaaraosipelgaid. Õpetus olnud järgmine: vits tuua volbriööl ning seista sellega vana kuu aegu toas nii, et kuu endale peale ei paistaks. Siis tuli leida mõni kuuvalgel kooserdav sipelgas ja saata ta pihlakavitsaga õrnalt lüües ära. Oli siis põhjuseks tõrjemaagia või midagi muud, kuid sipelgad olevat kadunud.

Tõrjemaagiline algupära oli ka pihlakaväravatel, millest lojused karjalaskepäeval läbi aeti – nii loodeti hoida karjaõnne. Mõnikord puges haige inimenegi läbi lõhkiaetud pihlakavitsa, mis pärast jälle kinni seoti. Kalavõrke on “puhastatud” neid läbi lõhkiaetud pihlakavitsa tõmmates.

Rahvausundis tuntakse nõidusvahendina veel pihlakast punni: kui panna salguke naise juukseid tareseina auku pihlakase punni taha, siis pidi naine kodus püsima. Niisamuti toimetati ka koeraga, kes kodunt ära kippus. Vistrike raviks pandi pihlakase punni taha riideräbal, millega oli eelnevalt vistrikke hõõrutud. Paiguti usuti, et pihlakase punni taha võib tark peita oma teadmised ja sõnad, et siis rahus surra.

Pihlakat on peetud ka varjajaks. Tema alla sai peitu pugeda katku ja koerakoonlaste eest. Ilmselt oli kujutlus koerakoonlastest tekkinud suuresti väikest kasvu mongolite rüüstesalkade järgi, kes pärast suuri sõjakäike veel pikka aega Euroopat, sealhulgas ka Eestit laastasid. Koerakoonlased ajanud inimesi taga lõhna järgi nagu koerad. Kuid toomingate ja pihlakate all ei suutnud nad inimese lõhna eristada – pihlakaõitel on vänge, lehkavat liha meenutav lõhn. Pihlaka alt ei olevat pagenud inimest leidnud isegi katk...

Pihlaka puit on sitke ja kõva ja libe –

sellest saadi häid rehapulki ja haamrivarsi ning see sobis vankritelgede ja mitmete puust masinaosade (hammasrattad) valmistamiseks. Pihlalehti visati ja visatakse tänini kihiti kartulite sekka, et need talvel paremini säiliksid.

Kui eestlastelt küsida lemmikpuu kohta, siis pihlakale osutab veidi üle 6%. Nii on ta umbes kuuendal kohal.

Pihlamarjad on mõrkjad. Kuid pärast suuremaid külmi tasub neid siiski proovida – külmad marjad on maitsvad ja samas vänged. Nii nagu on pihlakas isegi – tavaline ja samas eriline.

Allikas: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0003/pihlakas.html