Leidsin imearmsa nägemuse Külast, mille on kirjutanud Ingrid Vooglaid 2008 aasta suvel
Vahva on lugeda teiste mõtteid...
Lähtudes unistusest, et minu lapsed on õnnelikud Inimesed, kes elavad puhtas looduses teiste õnnelike Inimeste seas kooskõlas oma hingega, tegelevad neile olulise ja südamelähedasega, söövad puhast toitu ja joovad puhast
vett, usaldavad ennast ja loodust ja et ma seda kõike oma eluajal näen, on kujunenud selline laiem unistus.
Üle Eesti kerkivad väikeste külade kobarad. Need koosnevad nii vanadest kui uutest küladest, nii vanadest kui uutest taludest. Külade ja talude vahel on metsad ja heinamaad, nad on omavahel ühendatud jalutus- ja rattaradadega.
Nendes külades ja taludes elavad õnnelikud ja vabad perekonnad. Inimeste eluviis on kooskõlas loodusega. Päikesekiired tantsivad puude okstel, metsavahel kohtab metskitsi, oravaid, jäneseid, põtru ja teisi metsloomi.
Kass sirutab ennast päikeselaigus. Mets lõhnab. Kostab ainult looduse hääli, sekka vahel pillimängu. Lapsed naeravad, kogu ilm rõkkab lindude laulust.
Talvel on maa ja puud kaetud valge lumega, õhk sillerdab lumekristallidest. Kevadel tärkab kõikjal õrn rohelus. Suvel on õitemeri, valmivad marjad, kiigub hein. Pääsukestel on räästa all pesa. Sügisel valmivad külluslikult viljad, värvid peavad pidu. Tuul sosistab saladusi.
Seal, kus varem olid autoteed, on nüüd lillede ja rohu järele lõhnavad rajad. Endised elektriliinide sihid on muust metsast eristamatud.
Perekonnad on siin tugevad ja abielud kestavad terve elu. Kõik lapsed on rõõmuga oodatud ja erinevad põlvkonnad toetavad üksteist. Kaunid majad sulavad õnnelikes aedades ümbritsevaga kokku. Iga inimene tegeleb sellega, milleks ta kutsumust tunneb ja jagab oma töö vilju vabalt teistega. Lapsed kasvavad kodus ja osalevad loomulikult perekonna ja küla elus. Lapsed sünnivad kodus, olles oma vanematega kolmekesi või suurema pere keskel. Kui elu kord läbi saab, siis surrakse samuti kodus, lähedaste keskel.
Naabrid aitavad üksteist tegemistes ja on head sõbrad. Aegajalt saadakse kokku, et jagada midagi head või arutada muresid ja plaane. Valitseb vastastikune usaldus ja kindlustunne üksteise valikute suhtes. Siin on tunne, et siin elab Armastus ja sünnivad igapäevased imed.
Sellise olukorrani jõuti nii, et rajati külasid, kus:- inimesed loobusid asjadest, mis ei olnud enam nende sisemusega kooskõlas. Nad olid järele mõelnud ja oma südame häält kuulanud ning oskasid vahet teha, millised unistused on nende hingega kooskõlas ja millised ei ole. Nad julgesid astuda põhjalikke samme, et väline eluviis oleks sisemiste igatsuste ja tõekspidamistega kooskõlas. Nende jaoks oli oluline puhta looduse säilimine, terviklik tugev perekond, puhas toit, looduses olemine, rikkad inimsuhted, keskkond, milles lapsed saavad vabana kasvada. Igaüks püüdis elada kooskõlas oma unistustega ja sellise keskkonna loomisele kaasa aidata
- rajati tervendavaid aedu. Iga majake paigutati rohelusse või rajati rohelus maja ümber. Inimesed veetsid suurema osa ajast looduslikus keskkonnas
- loodust nii aias kui väljaspool koduaeda hoiti ja austati. Taimedel lasti kasvada neile loomulikult parimal moel. Ei kasutatud umbrohu- ega putukatõrjet ega taimede kasvu tagant tõukavaid vahendeid. Lubati loodusel end aidata ja arvestati, millisele taimele kuidas meeldib kasvada. Loomi ei kasvatatud tapmise eesmärgil ja jahil ei käidud. Maad ei muudetud põldudeks ja olemasolevatel põldudel lasti jälle elama hakata. Loodust ei reostatud ka heitgaaside ega elektriliinidega, ei kasutatud põllu- ja aiamasinaid ega kodukemikaale, ei suitsetatud.
- kodud rajati käsitsi ise, koos pere ja sõpradega. Majade ehitamisel kasutati ainult looduslikke kohapeal või läheduses leiduvaid materjale, mis maja kasutamise lõppemise järel jälle looduseks saavad. Majad ehitati
sellised, et nad loomuliku osana sellest kohast paistavad ja ilusad vaadata on. Vanade talude taastamisel arvestati talu hingega. Ka majade sees kasutatavad asjad nagu mööbel, kangad, nõud, riided olid loodussõbralikud,
sageli ise või sõprade tehtud. Eelnevalt olemasolevad mitte eriti loodussõbralikud asjad pandi ümbertöötlusse
- lapsed sündisid ja kasvasid kodus. Lapsed olid rõõmuga oodatud ja igapäevase elu loomulik osa. Nad õppisid vanemate ja naabrite kõrval, vaadates ja osaledes igapäevastes tegevustes ja vestlustes, kuulates
täiskasvanute jutuajamisi pealt, mängides üksi looduses, koos õdede-vendade ja sõpradega. Neil oli võimalik maailma rõõmuga avastada.
- autoga külla sisse ei sõidetud. Autode jaoks, mida jagati vajadusel naabritega, oli koht küla ääres. Aja jooksul kasutati autosid üha vähem ning autoteedel hakkas kasvama rohi. Esimesed külad rajati maanteest kaugele
- elektriliinidel ei olnud enam otstarvet. Inimesed ei pidanud enam vajalikuks kodus elektrit kasutada ja seepärast lisaks vanast elektrisüsteemist loobumisele ei rajatud ka uusi. Majapidamises ei peetud
elektrit tarbivaid masinaid, eluviis läks kooskõlla looduse rütmidega. Osati loodusega paremini arvestada ja lasti loodusel ennast aidata. Need, kes alguses veel elektrit majapidamises tahtsid kasutada, tegid seda viisidel,
mis ei kahjustanud linde, loomi ega kalu, ei tekitanud müra ega vibratsiooni, ei reostanud loodust ja elukeskkonda muul moel ja mille kasutusele võtmine ega kasutamine raha ei maksnud
- inimeste tegevused olid keskendunud oma kodukohale, nad ei käinud eriti sageli linnas. Igaüks tegeles sellega, mis talle kõige paremini sobis ja millest ta rõõmu ning enese väärtuslikkust tundis ja jagas oma rõõmu teistega. Igaüks, kes midagi uut ja huvitavat ning olulist õppis, sai seda ka teistele õpetada. Lähestikku asuvate külade pered käisid samuti tihedalt läbi ning osalesid üksteise korraldatud üritustel.
- toit kasvas kohapeal ja läheduses, oli armastusega kasvanud ja kasvatatud. Hoidised valmistati ise ja koos sõpradega, neid vahetati omavahel. Ka valmistatud oli toit armastusega
- kõigest eelnevast tulenevalt ei kasutatud raha. Sellega ei olnud lihtsalt midagi peale hakata. Kui vahel oli raha vaja küladeväliselt millekski, siis leiti võimalus vastav summa hankida, jagades oma kasvatatut, tehtut, loodut, pakkudes teenuseid, mis endale hingelähedased olid. Üldiselt meeldis ka linnainimestele rohkem võimalus abi vahetada. Iga ese valmistati vastavalt vajadusele, mõeldes konkreetsele inimesele, kes seda kasutama hakkab. Pangalaenudest, kui neid oli, vabaneti kas enne või külaelu alguses.
Alguses tekkinud väikeste külade lähedusse hakkasid tekkima sarnased külad, moodustades siiski iseseisvate külade kobaraid ning need kobarad levisid üle kogu maa.
Proosalisemad üksikasjad on nendes külades sellised:- iga maatükk kuulub täielikult sellel elavale perekonnale. Maatükk pärandub edasi lastele. Kui keegi soovib oma maatükist loobuda, siis esmajoones pakutakse seda oma ja naaberkülade noortele, kes soovivad selles külas kodu rajada
- maatükid on erinevate suurustega, enamuses vähemalt kaks hektarit. Lisaks koduaiale on igal maatükil või selle ümber ka metsa ja/või heinamaad
- iga perekond on iseseisev üksus. Perekond koosneb ühest mehest, ühest naisest ja lastest. Perekonnaks loetakse alates hetkest, kui mees ja naine otsustavad eluks ajaks kokku jääda. Laiendatud perekonda kuuluvad mehe ja naise sugulased või sugulasteks kodustatud inimesed (näiteks, kui võetakse perekonda vanapaar vanavanemateks)
- oma kasvatatu ja loodu teiste peredega jagamine on vaba, keegi ei ole kinnitatud mingi ameti või ülesande külge küla ülal hoidmiseks
- enamus külasid on eraldiseisvad tervikud ja asuvad maanteest vähemalt 3km kaugusel, elektriliinidest vähemalt 2km kaugusel, mida kaugemal, seda parem. Iga küla ümber on metsad ja heinamaad, järgmisse külla on vähemalt 2 km.
- külad on erineva suurusega, alguses on enamus külasid väikesed, umbes 8-11 koduga. Igas külas on varuruumi, kuhu samasse külla jäävad või naaberküladest tulnud noored saavad oma kodud rajada.
- nendes külades ei levi traadita internet.
- metsad püsivad metsadena, neid ei võeta maha ei müümise ega ehitamise otstarbel. Kui mõnes külas on metsi eelnevalt tugevalt majanduslikel eesmärkidel mõjutatud, siis suunatakse metsa põlismetsa suunas kasvama
- osades külades luuakse kultuurimaju jms koos olemise kohti, teistes kohtutakse üksteise kodudes. Kuna külad on väikesed, saavad pered tihedalt omavahel läbi käia ja oma kasvatatut ning loodut ise omavahel jagada, kauplused jms ei ole vajalik. Kuna lapsed kasvavad kodus, ei ole enamuses külades vajalikud ka koolid, mitme küla peale on üks kool, kus lapsed kirjas on seni, kui see vajalik on.
Soovin oma lastele elurõõmu, loomisrõõmu, avastusrõõmu, rõõmu maailma ja looduse ja inimeste tundma õppimisest. Rõõmu heast raamatust, etendusest, muusikast, huvitavatest inimestest. Võimalust lihtsalt olla ja unistada või linnulaulu kuulata. Teadmist ja tunnet, et nemad ise loovad oma elu, saavad otsustada, kuidas oma elu elavad ja millele pühendavad. Võimalust süveneda kõrvuni enda jaoks olulistele ja huvipakkuvatele küsimustele vastuste otsimisse. Lähedasi sõpru. Usaldust elu suhtes ja kindlustunnet. Puhast loodust, puhast toitu. Rõõmu ise tegemisest, enese ületamisest, oma avastuste, loomingu, teadmiste jagamisest. Oma elu kutse tunnetamist ja järgimist. Teadmist, et nad on väärtuslikud ja nende panus teiste inimeste ellu on oluline. Tunnetamist, et iga inimene on väärtuslik ja ainulaadne.
Liikumisrõõmu. Julgust ja oskust armastada ja olla armastatud. Nii erinevaid inimesi, loomi, loodust, kodu, kui ideid, kirjandust, muusikat ... Julgust olla iseenda moodi ja jääda oma valikutele kindlaks. Julgust muuta oma valikuid, kui see tundub oluline. Julgust küsida kõike, mida teada tahavad ja avatult suhelda. Soovin oma lastele, et nad elaksid avatud südame ja avatud meeltega.
Et nad julgeksid ja oskaksid esitada küsimusi nii endale kui teistele ja neile ka vastuseid otsida.
Seda kõike igas vanuses.
Selleks kõigeks on vaja armastust, kodu. Vähemalt sagedasi käike loodusesse, veel parem looduskeskkonnas elamist. (Looduse linna laskmist.) Et last ümbritsevad inimesed ise nii elaksid ja lapsele seda kõike loomulikuna näitaks. Armastavaid suhteid lapse ümber. Sidet kohaga, kus laps elab ja päevast-päeva viibib. Et ümbritsevad inimesed last ja tema rõõme ning muresid tõsiselt võtaks ja ise tema panust oluliseks peaks. Et laste osalemine täiskasvanute maailmas oleks loomulik ja igapäevane. Sidet erinevate pereväliste inimestega, kes samuti loetletus eeskujuks on ning kellega saab rääkida ja koos tegutseda. Juurte tunnetust.
