Alles hommikul ärgates suutsin teadvustada, et sellist oivalist tunnet, õnnejoovastust ja rahuldust polnud ma kordagi elus kogenud.
Imelik oli veel seegi, et peale naisega veedetud ööd saabub alati füüsiline värimus. Siin oli kõik hoopis teisiti. Ja veel oli mul tekkinud millegi suure loomise tunne.
Rahuldus polnud üksnes füüsiline, vaid ka kuidagi arusaamatu, varem tundmatu, erakordselt ilus ja rõõmuküllane. Mul tekkis isegi mõte, et üksnes sellise tunde pärast tasubki elada. Miks ma kunagi varem polnud midagi selle ligilähedastki kogenud, kuigi mul on olnud erinevaid naisi- nii ilusaid, armsaid kui armastuses kogenuid?
Anastasia oli neitsi. Värisev ja hell tütarlaps. Kuid seejuures oli temas veel midagi, mida ma polnud kohanud ühegi naise juures, keda teadsin. Mis see on? Kus ta praegu on? Liikusin mugava onni ukseava juurde ja vaatasin pead välja pistes lagendikule.
Lagendik asetses kõrgendikul olevast öisest eluasemest pisut madalamal. Seda kattis poolemeetrine hommikune udu.
Selles udus pöörles Anastasia, käed laiali.
Ta tõstis enda ümber udust pilvekese. Ja kui see üleni naise ümber oli, hüppas Anastasia kergelt oma pilvekesest kõrgemale, jalad spagaati välja sirutatud nagu baleriinil, ja lendas udukihi kohal, maandus siis uude kohta ja keerutas naerdes enda ümber uue pilvekese, mida läbisid Anastasiat paitavad tõusva päikese kiired.
See vaatepilt kütkestas ja võlus mind nii, et hõiskasin ülevoolavatest tunnetest:
" ANAS-TAA-SII-AA! Tere hommikust, imekaunis metsahaldjas Anas-tasii-aa!"
"Tere hommikust, Vladimir," hüüdis ta rõõmsalt vastu.
"Nii hea, nii tore on praegu olla! Millest see on?" pasundasin nagu jaksasin.
Anastasia tõstis käed päiksele tervituseks, naeris oma õnnelikku kutsuvat naeru ja hõiskas oma laulva häälega mulle ja veel kellelegi kõrgemale vastuseks:
"Kogu Universumis on kõigist olendeist ainult inimesele antud seda kogeda!
Ainult mehele ja naisele, kes soovivad siiralt saada ühist last!
Ainult inimene, kes seda kogeb, läidab taevas tähe!
Ainult ini-me-se-le, kes püüdleb loomingu ja loomise poole!
Tä-ä-na-aan-si-ind" Ja pöördudes vaid minu poole, lisas kiiresti : " Ainult inimesele, kes püüdleb loomingu ja loomise poole, mitte oma lihalike vajaduste rahuldamiseks."
Ta naeris jälle sillerdavalt ja justkui lendles kõrgel spagaati hüpates üle udu. Pärast jooksis ta lähemale, istus mu kõrvale- öise varjupaiga lävele ja hakkas sõrmedega oma kullakarva juukseid kammima, tõstes neid alt ülespoole.
" Tähendab, sa ei loe seksi millekski patuseks?" küsin ma.
Anastasia tardus. Vaatas mind üllatunult ja vastas:
"Kas see oli selline seks, mida sinu maailmas selle sõna all mõistetakse? Ja kui mitte, siis mis on rohkem patune, kas andumine selleks, et maailma sünniks inimene, või hoida ennast ja loobuda võimalusest anda inimesele võimalus sündida? Tõelisele inimesele!"
Jäin mõttesse. Tõepoolest, öist lähedust Anastasiaga polnud võimalik nimetada sõnaga tavaline "seks". Aga mis siis öösel õieti juhtus? Milline sõna siia sobib? Ja ma küsisin uuesti:
"Aga miks pole varem midagi selle ligilähedastki ei minu ega arvatavasti paljude teiste elus juhtunud?"
"Mõistad, Vladimir, tumedad jõud püüavad inimeses arendada madalaid lihalikke kirgi, et ta ei saaks kogeda Jumala poolt kingitud õnnistust, Nad sisendavad kõikvõimalike moonutustega, et rahuldust võib saada kergesti, kui üksnes kehalisele rahuldusele mõelda.
Sellesamaga nad juhivadki inimest tõest eemale.
Vaesed petetud naised, kes seda ei tea, kannatavad terve elu ja otsivad kogu elu kaotatud õnnistust. Valest kohast otsivad.
Ükski naine ei saa meest hoida liiderlikkusest, kui ta ise lubab ennast mehele andudes üksnes lihalike vajaduste rahuldamiseks.
Kui see on juhtunud, ei saa nende kooselu õnnelikuks.
Nende kooselu on vaid illusioon, vane, tingimustega vastuvõetud pettus. Ja ka naine muutub kohe kõlvatuks, olenemata sellest, kas ta on selle mehega abielus või mitte.
Oh, kui palju on inimkond välja mõelnud nii vaimulikke kui ilmalikke seadusi ja tingimusi, püüdes kunstlikult seda valelikku liitu tugevamaks muuta. Kõik ilmaasjata. See pani inimese vaid seadustekohaselt mängima ja üksnes teesklema liidu olemasolu.
Sisemised mõtted on jäänud alati muutumatuks ega allu kellelegi ega millelegi.
Jeesus Kristus nägi seda. Ta püüdis selle vastu seista ja ütles:.. igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames."
Siis püüdsite te oma lähiajaloos perekonna hülgajat häbimärgistada. Kuid mitte miski pole mitte kunagi ega mingites olukordades suutnud peatada inimese soovi otsida intuitiivselt tajutavat õndsust, suurt rahuldust. Sihikindlalt otsida.
Valelik liit on kohutav.
Lapsed! Mõista, Vladimir, lapsed! Nad tajuvad sellise liidu teesklust ja valelikkust. Nad panevad kogu vanemate poolt räägitu kahtluse alla. Lapsed tunnetavad valet alateadlikult juba oma viljastamisel. Ja neil on sellepärast halb.
No ütle, kes või milline inimene tahaks ilmale tulla üksnes lihalike lõbude tulemusel? Igaüks sooviks olla loodud suures armastuse puhangus, justnimelt püüdes oomise poole, mitte tulla ilmale lihalike lõbude tagajärjel.
Valelikku liitu astunud hakkavad hiljem otsima tõelist rahuldust teineteise eest salaja. Püüavad omandada üha uusi ja uusi kehasid või kasutavad tavaliselt lootusetult ainult omaenda kehasid, tajudes vaid intuitiivselt, et tõelise liidu tõeline õnnistus läheb neist üha kaugemale."
"Anastasia" aasta 2011 väljaanne (tõlge: Anu Pallas)
